Text:Et spöökels foon Harrowby Hall

Faan Wikipedia
Zur Navigation springen Zur Suche springen
Bökingharde.png Täkst aw mooringer frasch


Et spöökels foon Harrowby Hall
Awt sloot wårt et tu kraseene arks iir wi ünhiimlik
(sh:z foon e 21. Deesember 2009)

Et wus je ål slamenooch for da manschne foon Harrowby Hall, dåt et bai ja spökeld. Ouers dåt jüdeer spökeln wüset åltens tu kraseene, wan e klook tu madernåcht slöif, aw e sid foont beed önj e geeste dörnsch apdeeged än di besäk ma har grute, weene, lääsie uugene sü lung önjgliised, bit’r am e ferstånd köm, wus nuch foole slamer. Jarst eefter en hiil stün gäng’s wi än dan stöö åles uner wååder än wus döör än döör wätj.

Da manschne foon Harroby Hall häin ål åles präiwed än wård dåtdeer spökels lüüs, ouers ja häin niinj luk deerma. Sü slüütj e hiire foon Harroby Hall di geestedörnsch ouf än ferliid ham ei mör. Tu kraseene deeged e spökeln wüset wi önj e geestedörnsch ap, ouers weer di nü lääsi stöö, rüsed jü gliks wider haane tu e hiire foon Harrowby Hall. Di sätj meeklik önj san dörnsch, as’r sü’n wååderlees ouffüng, dåt’r mjuks döör wätj wus. E hiire foon Harrowby Hall wus en mödjien moon än swöömed ai wach, as’r e wüset ma har grute, weene, lääsie uugene wåår wörd än säi:

"Ik måå de duch bade, wan dü sü’n fröide önj wååder hääst, dan seet de dil bai e köölskånt unti båås önj e rintan! Ouers kam ai in önjt hüs foon en iirbååren moon än seet ham än sin hiil krååm uner wååder! Wees sü gödj!"

"Henry Hartwick Orgelthorpe", hååld e spökeln wüset ap, "dü wiist ai weerfoon dü snååkest. Ik ban e widergungster foont halhäärt foomen. Har bil hångt boowen ouer e kamiin önj e salong. Ik schal önj dåtheer hüs spökele, än dåt hääw ik me ai seelew ütseecht!" - "Dan wees sü gödj än ferteel me, hü et deertu köm."

"Man taatje as er schälj tu", kweesed jü wüset. "Hi baged Harrowby Hall. Än di dörnsch, weer ik nü önj spök, häi man dörnsch weese schöljt. Hi ruchted ham ålhiil önj roosa än gööl in, än hi wust duch nau, dåt ween än gra da iinjsiste blaie san, weer ik önj laawe koon. Ik wälj än köö partuu nån fötj önj dideere dörnsch seete än rånd jüdeer nåcht üt et hüs än smiitj me foont klif dil in önj e siie."

"Dåt wus ouers ai sü amtoochti foon de."

"Dåt wiitj ik seelew! Ouers ik hääw wörklik ai mårked, wat ik deer däi, bit ik drångd wus. Dan köm deer en mjarwüf än ferklåård me, dåt ik foon nü ouf önj arks iir tu kras eene önj man üülje dörnsch spöke schölj. Stöö dideere dörnsch lääsi, schölj ik önj jüdeer stün e hiire foon Harrowby Hall besäke."

"Ik ferkuup dåt hüs."

"Dåt koost ai. Ik schölj dan uk for arken naien hiire apdeege än ham dåt gruulik gehiimnis foon Harrowby Hall ferrät..." Maden önj e seeting slöif e klook iinj än e spökeln wüset ferswün än Orglethorpe wus wi åliine.

"Nü långt et ouers! Di näiste kraseene booget er huum önj dideere dörnsch. Ouers leed ik mi in önj e bååsewan."

Ouers di näiste kraseene läi e hiire foon Harrowby Hal aw e hord. Hi häi ham ai wi foon sin ferkäiling ferhååld, wat’r ham önj jüdeer nåcht apsaked häi. Harrowby Hall stöö lääsi, än di moon, wat Harrowby Hall iirwed, booged önj London. Än uk hi füng tu e ma-iirwed spökstün en wätjen besäk. Hi wus ouers junger än stääwier as di taatje än ouerlaawed san schrak. Ouers önj sin boog wus eefter jüdeer nåcht åles tuninte än önjt boog uner ham rüsed et wååder mån sü e mööre dil än e teele fångd önj tu swumen. Di läädere mjarn wörd ham künid.

Di junge hiire foon Harrowby Hall wust nau, deer schölj en anering tu. Jarst köm ham di toochte e dörnsch ma dåmp rööre aptuhiitjen! Iinj e hatj foon dåmprööre köö et wååder ninte ütruchte. Ouers dåtdeer årbe häi’r ham spååre kööt. E spökeln wüset deeged jüst tu tids ap än ferswün mån bloots fiiw minuute iir as ouers än deerbai sputerd’s ham nuch tu: "Wan ik näist iir wi kam, ban ik sü fulsööged än wätj, as ik nuch uler awfoorie wään ban!"

Deer köm di junge hiire aw en gåns oudern toochte - än di häi goorninte ma hatj tu douen. Hi kååft ham en wurmen, ulnen rump än lunge, ulne unerbukslinge än en düker-måndiiring. For sin hood besörid’r ham en lachten än meekliken dükerhälm.

Loun än iskölj fångd e nåcht foon e 24. detsämber önj. Et früüs. E junge hiire läi önj sin äinmååged mån diiring boowen önj e gee stedörnsch tu täiwen... . As e grut klook tweelwen slöif, fluuch e döör ääm, än platsch - stöö e spökeln wüset lik bait beed foon e junge hiire. Aw’t stää wörd er süfoole wååder ouer ham ütgin, as mån wat. Di junge hiire bliif ouers uner sin kluuse wurm än dröög.

"Fröiliken jül", sää di junge hiire foon Harrowby Hall. "Wat fröi ik me än sii de wi! Än seed iinjsen, schäät dü wörklik en hiil stün bai me bliwe, eenerlai, weer ik ban?"

"Dåt as min loos."

"Dan lätj üs büte en lait spånke", sää di junge hiire än köm huuch. Ja lüpen lüüs än wjarn nuch ai wid kiimen, as e spökeln wüset önjfångd ünroui tu wården.

"Dü låpst sü sani!" sää’s. "Ik ban ål mååst ferfrääsen. Ik bad de: Köön we ai wat gauer luupe?"

"Eentlik rucht ik me ål eefter da wansche foon en wüset", sää di junge hiire hööflik, "ouers min kluuse san sü swåår. Ik schååf bloots hunert meeter önj e stün. Lätj üs liiwer aw diheere sniibunke haaneseete än ferpüste."

"Oo nåån! Lätj üs bloots widere. Wan we heer stönjen bliwe, frees ik was tu is!"

"Jåå, gou wüset", sää di junge hiire än mååged ham dåt aw e latje sniibunke meeklik. "Deeram wälj ik ma de üt tu spånken. Dü bast gåns än goor ma wååder fulsööged, än wan dü tu en iskluts frääsen bast, schak ik de önj en käilhüs än deer blafst dü for åle tide än tuist uler wi ap."

"Oo, Oglethorp! Wees sü gödj än lätj me ai ferfr..."

Deer ferfrüüsen har da uurde aw e lape än e grut klook slöif iinj. Deer stöö’s nü, e spökeln wüset foon Harrowby Hall, bünen döör e kule, for åle tide tu is wörden.


foon Antje Arfsten
önj't originool ma bile foon Ada Bieber