Text:Kornbeerid

Faan Wikipedia
Zur Navigation springen Zur Suche springen
Bökingharde.png Täkst aw mooringer frasch


Kornbeerid

Sü göljen schint nü dåt eekerfälj,
da wupe san tjuk en swåår,
di böre as sü fernäid än sü wälj,
di hamel sü ween än sü klåår.
 
Da karmene slaue et haarspat önj grün
En hare nü säägel än la
Deer am aw et bliikerplåts önj e tün;
Tu de beerid mötj åles önj ra.
 
Da dringe ferkliiwet ma e kniichel önj e müs,
apgjardet än stumpet ark foom,
sü uuge da skjardere ål ääder foont hüs,
fersläipen jült as en grut schoom.
 
Da wüste än karmen sü wäli än stark,
da schan jam mån iinjsen siinj,
jam mååget dåt büien nuch lung niinj wårk,
ja hääwe dåt korn stråks önj binj.
 
E san miinjt et gödj, et rånt dåt swiitj
Jam dil foon et häär ouer e siik.
Foon stäänen än gräänen heer niimen wat wiitj,
suk’n årbe as jüst foon e sliik.
 
Tu schuftid kamt jü gau börewüf
ma knob, än butel, än krük.
En latjen soopke hålt sün än trüf,
di’n ai namt, as wälj ai klök.
 
Di böre stooped di eeker långs,
diiptoochti, e hönje önjt schruk,
hi smeelet än tånkt: „Wat ban ik gödj gångs,
wat hääw ik duch en grut luk!“
 
„Wat we am uursem ma hoowen ütsänj,
dåt soomle we nü tu bunk,
dåt heet üüsen good üs önj huupe widänj,
deerfor hiirt ham loow än uk tunk!“


Katharine Ingwersen