Seite:Hansen Nahrung 1896.djvu/32

Faan Wikipedia
Zur Navigation springen Zur Suche springen
Detdiar sidj as efterluket wurden.


— 10 —

P. Naan ek me di gurdt Maat. Hat wejr ön
des Tid ek oldtifuul, dat em ark Saagsling, dejr
em iinböörd, fuar höm sallew ön en Popiirt'i leid,
da maaket em wat muar Omtaagt, jer er wed'er
üt dönwaad'; for sa üst nü ön di Wạrel' ud',
da kjen em ek tö gud üp dit lew Jil' hual'.

    G. Ik bring Di nöndt tönöndt Faad'er, dit
kjenst ek sii, sa kjenst ek. Knapheid es gud en uk
nöödig, jaa est sa, dit weet ik uk nog dat et es;
man sa me dit Jil' tö wöölkin, dit wejr dag wat
rikkelk, sa wejrt. Üüs Faad'er seeliger seid sa
aaft tö üüs: „Jungen, wiis reedig en nöggen, man
ek kạrig, sa wiis ek,“ seid er; „dö me en riin
Giweeten juu bẹst ön di Wạrel',“ seid er, „man
dö lewwer juu sallew tökordt üs en üd'er; en
fuaral nem nạrgen nöndt, wat juu ek bi kumdt,“
seid er; „fuar em feid' dit Wạrel's-Gud ek me,
wan em störreft, sa dẹd' em ek,“ seid er. Pid'er
steld höm ön, üüs dat dit Snak höm rogt to
Hardt geid', en bigendt di Hun'nen tö fual'-
ligin. „Di miisten, dejr sa einbaatig en kạrig
sen,“ seid er (jaa hat kumdt mi fuar, üs datket jit
üt sin ein Müd' hiir) „dạnen haa er, wandt wat
waared, ek fuul fan, üd'ers Haat en Niit fan üd'er
Lidden, sa haas ek,“ seid er, „en fos jam al jest
wattöhop skraapet,“ seid er, „da es er dag niin
Seegen bi, sa es er ek, en da geidt jam üpleest, alküs
wanen Hen di Ejs ütwarpt, of alküs di Kat, dejr . . .