5
ruuhig. - Öndertwesken hed de Skepper gurt Sörrig
om sin Wüf; man hat waaret ek lung, da jert hi sa
loftelk : „Heia, heia, hei !" diip önder ön de See sjun-
gen, en de Swalken ging sa iiwen, üp dit Weeter, üs
wan de hiile See waaget waað. - „Aha!" - taaght
hi – „dit Jungen es al gebooren, dit es gud gingen."
– Hat waaret niin Stünð, da kam de Skepper sin
Wüf weððer ap of de See en lekkelk töbeek ön Buurd.
Jü wiar knap jens wiit uuðen, hed de Skuat fol fan
Gulð en Sölwer, en hed fuul tö fortellen. - Dit Miar-
wüf hed en Litj hed, en Ding, wat wü üp Söld en
Flöd – of See – kualef nääm ; man dit Miarwüf
meent, hat wiar sa deilk üs en Engel. De Miarman
wiar sa bliið uuðen, dat hi de Skepper sin Wüf sa
fuul Guld en Sölwer foriiret hed, üs jü drei küð.
De Skepper hed nü gud Winj, maaket sin Reis
gau of, en silt weððer tüs me sin Wüf en Jild naa
Sölð. Man wan hi eedert weððer ütfuar tö See, da
let hi altid sin Wüf ittüüs bliif ön Raantem, diar jat
uunet.
Manning Jaar leeter, diar dit Miarwüf sa ualð en
skrumplig waað, taaght de Miarman jit aaft om de
Skepper sin deilk en meliidig Wüf. Hi beslüt, sin
ualð Hüskrüds tö forletten, de Skepper me en Storm
tö aurfaalen en tö forsüppen, en da de deilk Inkewüf
tö friien; man hat fääl höm ek iin, dat de Skepper sin
Wüf öntwesken uk ualð uuðen wiar.
Jens saag hi dit Raantemböör Skep weððer aur
See kummen; da taaght hi : nü est min Tid. Hi seid
Seite:Uald Söldring Tialen.pdf/9
Erscheinungsbild
Detdiar sidj as efterluket wurden.